Langmuiri tsirkulatsioon
Lainetusest tingitud turbulentne energia avaldub sageli veemassi hajusas liikumises, millel pole midagi ühist tuule või laine suunaga. Teatud tingimustes (alates tuule tugevusest 2-3 m/sek) organiseerub turbulentne liikumine heeliksikujulisteks spiraalvooludeks veekogu pindmises kihis (Joonis 21).
Vee pöörlemissuund on kahes kõrvutiasetsevas heeliksis vastupidine. Nii moodustuvad heeliksite vahekohtades veepinnal vaheldumisi divergentsi ja konvergentsi piirkonnad. Viimastesse kogunevad pinnal ujuvad osakesed ja pindaktiivsed ained, moodustades lainefrondiga ristuvaid vahuvööte (Joonis 22). Divergentsi ja konvergentsi aladele kogunevad ka füto- ja zooplankton, mistõttu nende horisontaalne jaotus muutub ebaühtlaseks (laiguliseks). Langmuiri tsirkulatsioon tekib igas arvestatava suurusega järves. Nagu eelmises alapunktis öeldud, on pinnalainetuse vertikaalne toime väike, seevastu pinnalainetuselt energiat saav Langmuiri tsirkulatsioon on peamiseks epilimnioni turbulentse läbisegamise mehhanismiks.