Tuulehoovused
Järvedes on kõige levinumaks hoovuste liigiks tuulehoovused.
Püsiva ühesuunalise tuule korral kandub soe pinnavesi järve ühte otsa (Joonis 12). Vastusena tekib kompensatsioonivool, mis kihistunud järves kulgeb piki termokliini ja kihistumata järves mööda põhja. Tuule suunas kaugemas kaldas veepind tõuseb, tuulealuses langeb. Vastupidise kalde saab termokliin, mida laskuvad sooja vee vood pidevalt erodeerivad. Veepinnal on kiirusvektor Coriolise jõu tõttu pööratud tuule suunast 45 kraadi paremale.
|
Joonis 13. Ekmani spiraal.
Liikumiskiirus kahaneb sügavusega ning kiirusvektor pöördub põhjapoolkeral järjest paremale, olles lõpuks tuulte suunaga vastupidine. Tuulehoovust koos talle vastassuunalise kompensatsioonivooluga nimetatakse Ekmani spiraaliks. Viimase tekkemehhanism on lihtsustatult järgmine. Pindmine veekiht tõmbab sisehõõrde tõttu liikuma vahetult tema all oleva veekihi. Hõõrdumise tõttu on selle kihi kiirus pisut väiksem pinnakihi kiirusest. Kiiruse suund on aga pisut paremale suunatud võrreldes pinnakihi liikumissuunaga (ka selle kõrvalekalde põhjuseks on Coriolisi jõud). Nii tõmbab iga veekiht endaga kaasa tema all oleva veekihi. Iga järgmise kihi kiirus on väiksem eelmise omast ja kiirus pisut paremale suunatud. Sügavusel mõnikümmend meetrit on vee liikumissuund vastupidine pinnakihi liikumissuunale.