Vee liikumised ja liikumapanevad jõud
Üheks tähelepanuväärseks vee omaduseks on ka rohkearvulised liikumisvormid, mis erinevad suuresti nii mõõtmete kui ka kestvuse poolest (Joonis 1). Molekulaarsed liikumised kestavad murdosa sekundist ja läbitav vahemaa on mõõdetav nanomeetrites. Ookeanihoovused aga ringlevad tuhandeid kilomeetreid sadade aastatega.
Suuremamõõtmelised vee liikumised võib kõige üldisemalt jagada suunatud liikumisteks ehk hoovusteks (currents) ning perioodilisteks liikumisteks ehk laineteks (waves).
Peamiseks veemasse liigutavaks jõuks hüdrosfääris on vee soojenemine ja aurumine päikesekiirguse toimel. Selle energiaallika abil käivitub veeringe ehk hüdroloogiline tsükkel (Joonis 2), kus ookeanide kohal auruv vesi langeb sademetena maismaale. Voolates maapinnal kõrgemalt madalamale, vabaneb veest aurustumisel talletunud potentsiaalne energia. Pinnase ja kivimite kulutamine vooluvete poolt on üheks potentsiaalse energia vabanemise näiteks. Suur Kanjon Colorado jõel (Joonis 3) on ilmekas tõend vooluvete energeetilisest võimekusest.
|
Inimsilma jaoks kõige liikumapanevamaks jõuks olev tuul tekitab pinnalaineid (Joonis 4) ja segunemist veekogudes ning taolisel liikumisel on väga suur mõju paljudele veeorganismidele.
Coriolisi jõud on oluline ookeanide, merede ja suurte järvede (pindalaga üle 100 km²) puhul ning seotud on see Maa pöörlemisega. Veemass liikudes põhja või lõuna suunas, kaldub oma teelt kõrvale, kuna Maa tema all pöörleb. Coriolisi jõu tõttu ei lange tuule suund ja vee liikumise suund kokku. Kõige paremini märgatav on see suurte ookeanihoovuste puhul, kui Coriolisi jõu tõttu liiguvad hoovused antitsüklonaalselt - põhjapoolkeral päripäeva ja lõunapoolkeral vastupäeva (Joonis 5). Samal põhjusel uuristavad jõed enam oma paremat kallast. Mandrite kohal, kus õhk soojeneb enam, on suveti valdavad tõusvad õhuvoolud ja tsüklonaalne tegevus. Vastavalt sellele on sisemeredes ja järvedes valdavad tsüklonaalsed hoovuste süsteemid.
Ja lõpuks on olulised vee liigutajad ka organismid. Näiteks põhjaloomastik (Joonis 6) intensiivistab vee vahetumist setetes ning seeläbi satuvad vette ka setetes sisalduvad ained. Inimene ja kobras aeglustavad paise ehitades vee liikumist, samas kanalite rajamine vastupidi jälle intensiivistab vee liikumise kiirust (Joonis 7).